Ime elab tasases vihmas ja sosistavas tuules...
Sillerdavas päikeses ja hõljuvas pilves...
Ime lainetab vahuses merelaines...
Ta soojendab kuumas liivaluites...
Ime kõlab ööbiku laulus keset pilkast pimedust...
Ta elustub vajades piiritut vabadust..
Ime särab helkivas taevatähes ja kuus...
Ta elab sõnas "emme", mis voolab lapse suult...
Ime laiub põselohkudes ja naeratuses...
Ta paljuneb otsatus headuses...
Ime lõhnab pühapäevastes pannkookides...
Ta maitseb maasikvahustes tortides...
Ime särab kallima silmades...
Ta talletub jäädavates pilkudes...
Ime elab sõnades ja tegudes...
Ta püsib muutumatu taadi jutustatud lugudes...
Ime hoiab end kallistustes ja suudlustes...
Ta teadlik on inimlikest puudustest...
Ime elab rahus voogavas vaikuses...
Ta heliseb ritta seatud nootides...
Ime otsib teed hinge peidikuist...
Ta vabaks rebib ümber seotud köidikuist...
Ime on minevik, olevik tulevik...
Ta välistab kõik mis seatud sõnale täiuslik...
Ime lubab armastada...
End terviklikuks pidada...
Elu ongi üks imede ime!
Elusat elu!